Юлиус Куперьянов (JULIUS KUPERJANOV)

REFERAAT JULIUS KUPERJANOV Lühem elukäik kuni Vabadussõjani Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894. aastal Venemaal Ljohovos. Tema esivanemad olid Venemaale põgenenud mõisniku omavoli eest. Kuna Venemaal vaevas Kuperjanoveid suur koduigatsus, samuti oli oht venestuda, siis 1904. aastal tuli perekond Eestisse tagasi. Haridusteed alustas Kuperjanov Sipe ministeeriumikoolis, milles antav haridus vastas ligilähedaselt meie meie kihelkonnakoolile. Julius oli väga teadmishimuline poiss. Eriti paelusid teda ajalugu ja maateadus, samuti meeldis talle väga lugeda. Lõpetanud viieteistaastaselt Sipe ministeeriumikooli, olid tema tunnistusel 9 nelja ja 1 viis. Hoolimata vanemate vastuseisust astus ta 16- aastaselt Tartu

kooliõpetajate seminari. Sel ajal, kui Kuperjanov õppis seminaris, valitses kogu riigis tugev venestamispoliitika. Hoolimata õppeasutuse rangest korrast lugesid Kuperjanov ja ta koolikaaslased salaja eestikeelseid ajalehti. Peale seminari lõpetamist asus ta tööle õpetajana Kambja kihelkonnakoolis. Õpilased pidasid temast väga lugu. Paraku ei saanud ta õpetajaametis olla kuigi kaua, sest 1915. aasta veebruaris kutsuti ta sõjaväeteenistusse. Pataljoni loomine Olukord Vabadussõjas oli 1918. aasta lõpus väga kriitiline. Situatsiooni tõsidust näitas see, et Punavägede käes oli 2/3 Eesti territooriumist. Et päästa, mis päästa annab, oldi valmis

meeleheitlikeks sammudeks. Üheks selliseks oli Julius Kuperjanovi partisanide pataljoni loomine. Idee sellise pataljoni loomiseks ol Kuperjanovil juba ammu. Loa tolle üksuse moodustamiseks sai Kuperjanov tolleaegselt diviisi ülemalt Limbergilt. Pataljoni kokkukutsumiseks tuli valida selline koht, mis poleks veel võõrvägede kontrolli all. Kuna rindejoon kulges vahetult Puurmanist idas ja see koht oli Tartule küllaltki lähedal, valiti väeüksuse loomiskohaks Puurmani mõis. Olles saatnud Puurmani ümbruskonda laiali mobiliseerimiskäsud, hakkas Kuperjanov siin moodustama partisanide väesalka. Kui levis kuuldus, et Kuperjanov Puurmanis võitlussalka formeerib, hakkasid siia kogunema kaitseliitlased

kõikjalt Tartumaalt. Palju täienes pataljoni koosseis vabatahtlike arvel, kelle hulgas oli palju koolipoisse. Kuna lossi kogunes üle mitmesaja mehe, siis jagati kokkutulnud nelja roodu ning väeosast moodustus üksikpataljon. Pataljoni juhiks sai J. Kuperjanov; 1. roodu ülemaks sai lipnik R. Riives; 2. – leitnant E. Saar; 3. – alamkapten R. Kuslap; 4- leitnant J. Unt. Varuroodu ülemaks ja ka Puurmani komandandiks määras Kuperjanov leitnant J. Soodla. Asutati ka ratsakomando, mida juhtis alamkapten K. Tiimann. Suurim probleem pataljoni moodustamisel oli relvade puudus. Algul koosnes üksuse relvastus vaid kahest automaatpüssist. Varustuse ja moona kandsid kokku mehed ise ja ümberkaudsed inimesed. Otsiti välja

relvad, mis olid peidetud revolutsioonipäevil. Need olid aga tihti roostes või üldse kõlbmatud. Samuti oli väga kirju ka salga riietus. Tihti võis jääda mulje, et tegu pole mitte sõjameeste, vaid laagrisse asunud mustlastega. Paljud olid tulnud erariietuses. Juhtus sedagi, et sõtta tuldi pulmariietuses: jalas viigipüksid, kaelas krae ja kaelaside. Nii mõnigi tuli isamaad kaitsma pasteldes, lootes, et ehk Eesti kroonu annab saapad jalga. Et seda kirevat meeskonda vähegi ühtlustada, mõtles Kuperjanov välja partisanide eraldusmärgi. See kujutas endast valgeäärelist musta vappi surnupealuu ja säärekontidega. Seda märki kanti vasakul varrukal. Mütsi ette