Kulma soja kriisid( Кризисы холодной войны)

  • Просмотров 4085
  • Скачиваний 589
  • Размер файла 9
    Кб

KÜLMA SÕJA KRIISID Teine maailmasõda oli vaevu lõppenud, kui inimkond sööstis ajstusse, mid võib vabalt pidada Kolmandaks maailmasõjaks, ehkki õige omapäraseks. Lääneriikide eesmärkide hulgas olid: NL kommunistliku ekspansiooni pidurdamine, Saksamaa tasühendamine NL reziimi likvideerimine Ida-Euroopas. NSVL eesmärgiks oli USA mõju vähendamine Euroopas, sõjas savutatu kindlustamine, maailma revolutsiooni edsiarendamine. 1947.aasta märtsis astus USA president Harry Truman Kongressi ette ning ütles ,et Ameerika Ühendriigid peavad abistama rahvaid, kes osutavad vastupanu orjastamise katsetele. Truman ei maininud kordagi NSVL, kuid kõigil oli selge keda

president silmas peab. Seda kõnet loetakse Trumani doktriini e kommunismi pidurdamise poliitika käivitamishetkeks. 1946.aasta märtsis esines USA tipp-poliitikute ees Winston Churchill, kes kutsus üles koondama jõude võitluseks kommunismiohu vastu.Churchili kõnes kõlas esmakordselt mõiste “raudne eesriie”. Sellega hakati iseloomustama NSV Liidu eraldumist muust maailmast, suletust ja vaenulikkust lääneriikide suhtes. Saksamaa lõhestumine Juba 1946. aasta suvel ilmnesid lääneriikide ja NSVL vahel põhimõttelised lahkhelid Saksamaa tulevikku puutuvais küsimustes. Kuigi väliselt rääkisid endised liitlased vajadusest säilitada ühtne Saksamaa, tahtis iga

pool talle kuuluva okupatsioonitsooni arvel oma mõjuvõimu Euroopas suurendada. Lääneriigid, kel oli põhjust karta Nõukogude ekspansiooni, otsustasid tegutseda ühiselt. Esialgu ühendati USA ja Briti okupatsioonitsoon ning loodi nn Bizonia. Aasta hiljem nõustusid ameeriklaste ja inglastega liituma ka prantslased, kes oleksid soovinud näha oma vaenlast pigem jagatuna, kui ühtsena. Saksamaa läänepiirkonnad hakasid saama USA-lt majanduslikku abi ning seal viidi läbi turumajanduslikke reforme, mis pidid aitama kaasa maa ülesehitamisele. Idatsoonis aga läks võim Nõukogude sõjaliste administratsiooni surve tõttu koonduslagreist ja eksiilist naasnud kommunistide ja

sotsialistide kätte. 1948.aastal alustati länesektoreis rahareformi, mille eestvedaja oli Ludwig Erhard. Rahareform seisnes seni väärtusetu marga väljavahetamises tugeva rahvusliku valuuta vastu. Nõukogude administratsiooni sellest ei teavitanud ning idatsooni hakkas voolama vana raha. Sellega tekitati suurt segadust Ida-Saksa tarbimisturul. Kasutades ettekäändeks rahareformi, alustas Nõukogude Liit 1948.aastal tsoonipiiride ja Berliini läänesektori blokeerimist (kestis 324 päeva). Lääne-Berliini ähvardas nälg. Vastuseks Moskva aktsioonile alustati Läne-Brliini varustamist õhusilla kaudu. Olukord muutus teravaks. Maailm seisis taas suure sõja lävel. Stalini eesmärk oli

sundida lääneliitlasi loobuma Berliinist või muutma oma poliitikat Saksamaa suhtes ning arvestama NL soovidega. Ei USA ega teiste riikide avlik arvamus olnud valmis toetma uut sõda. Tegelikult ei olnud ka NL relvastatud konfliktiks valmis, seepärast ei ületanud ta piiri sõja ja rahu vahel. 1949. aastal Moskva lõpetas blokaadi. Berliini kriisiga sai kõigile selgeks, et Saksamaa jagamine on teoks saanud. 24. mail 1949. astal jõustus Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus. Idatsoon muudeti Saksa Demokraatlikuks Vabariigiks ning seal kehtestati nn proletariaadi diktatuur. Mõnikord peetkse just Berliini kriisiga seotud sündmusi läänemades külma sõja alguseks. Pärast seda muutusid