Kierkegaard

  • Просмотров 2549
  • Скачиваний 82
  • Размер файла 21
    Кб

Tallinna Pedagoogikaülikool KASVATUSFILOSOOFIA Eksamitöö Kierkegaard`i lähenemine inimese olemusele ja kasvatusele Õppejõud: S.Kera Anna Pomm EV-11 Tallinn 1997 Kõik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kõigest hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse tõdede ja nende enama teadvusse-tõstmise teenistuses. Selles mõttes võime näha kogu ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid ohtlikuks kristluse eluväärtustele. Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivõrd, kuivõrd ta ründab Hegelit, on seda silmas pidades päris tabav iseloomustus.

Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle sokraatilise dialektika: “... igatahes on usaldusväärne, et tal (Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi ühist”. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rünnates oli Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma õpetajaks. “Väljaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena - õilis, avala hingega tark, sina olid tõeliselt reformaator”. “...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui mõtlejat...” on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma. Kierkegaardi ahvatles Sokratese “maievtiline” dialektika (µ - ämmaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli sarnastanud oma ämmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas tõel

ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja vaidluses, küsivas lähenemises tundmatule - ühesõnaga subjektiivne dialektika, kunst küsitleda iseennast iseenese kohta. Kirkegaard ülistas Sokrates selle eest, et too “tõi ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime”, kasutades oma teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina. Tegelikult ei olnud Kiekegaardi “dialektika” taasloodud sokraatiline dialektika. Asi pole üksnes selles, et Kierkegaard ise eristas oma “dialektikat” sokraatilisest dialektikast kui uut, täiuslikumat dialektikavormi - kristlikku sokratismi. Ehkki “Sokratese põhimõte seisneb... selles, et inimene peab leidma oma tegude eesmärgi kui ka maailma lõppeesmärgi, lähtudes ainuüksi enesest, ja saavutama

tõe omaenese jõududega,” siiski “mõtleb tõeline mõtlemine” Sokratese arvates “nii, et tema sisu ei ole seejuures subjektiivne, vaid objektiivne”. Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks objektiivse tõe kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid subjektiivse tõe, “tõde minu jaoks” saamiseks, kuivõrd ühtki teist tõde ta tunnistatud: “...objektiivselt pole olemas mingisugust tõde...”. Kierkegaard heitis kohe alguses kõrvale objektiivse tunnetuse ning eitas selle väärtus ja tõelisust. Ta kutsus minema vastupidist - radikaalse subjektivismi - teed. “Ma ei nõua midagi muud peale tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei suuda objektiivne olla”. See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on

kogu Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille esmane ülesanne oli kummutada “väär ettekujutus, mida omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes räägivad objektiivsetest tulemustest, mõtlemata, et just nimelt filosoof on ülimalt subjektiivne”. Nagu Hegel, määratles Kierkegaard saamist mitteolemisest olemisele üleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, üleminek ja vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes kõik liikuma panevad”, ja hoopiski mitte ühelegi loogikale alluvad “rahutud pead”. Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks üleminek, üleminek võimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi arvates erinevad voimalikkus ja tegelikkus põhimõtteliselt, kvalitatiivselt. “...Kuivõrd lõpmatult erineb